Linnuk
Selle laulu on üles kirjutanud 21-aastane üliõpilane Mart Saar (1892-1963), kellest sai hiljem tuntud helilooja ning Eesti rahvaviisidel põhineva rahvusliku stiili alusepanija. Saar õppis Peterburi konservatooriumis Nikolai Rimski-Korsakovi käe all orelit ja viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus rahvamuusikat.
Just samal ajal organiseeris Oskar Kallas, kes hiljem pani aluse Eesti Rahva Muuseumile, Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kaasabil Eestis süstemaatilist rahvaviiside kogumist. Selle protsessi läbiviimiseks anti muusikaõppeasutuste kasvandikele, sealhulgas Peterburi konservatooriumi üliõpilastele, stipendiume, et eesti rahvalaule koos viisidega üles tähendada ja noodistada. Varasemates rahvaluulekogudes olid regilaulud kirja pandud enamasti ilma viisideta, kuna sellele ei pööratud kogumisüleskutsetes tähelepanu ja üleskirjutajatel polnud ka vajalikke oskusi.
Nii käis ka Mart Saar 1904. aasta suvel rahvaviiside kogumisretkel Vändras, kus sai muuhulgas üles tähendatud laulu „Kee, pada” (Linnuki versioonis „Kee kee”). Ettelauljaks oli Jaan Bach Vändra kihelkonnast, Käru vallast, Allipa külast (varem ilmselt Allikapalu, Saare poolt kirjas „Hallipapaju küla”, hiljem trükituna „Hallipaju küla”) Kingsepa talust, salvestamise päevaks 6. juuli 1904. aastal. Saar kirjutas sel päeval Bachilt heinaküünis üles tervelt 26 laulu.
Arhiiviallikate põhjal on Jaan Bach sündinud Kärus 20. mail 1834 ja oli seega salvestamise ajal 70-aastane. Jaan oli tervelt 44 aastat oma elust (1866-1910) Käru kiriku vöörmünder. Jaan suri 23. veebruaril 1919. Geni.com andmeil on Jaanil järeltulijaid tänase päevani.
Kogutud materjalide saatmine Oskar Kallasele venis ning seetõttu tuli Saarel mitu korda vabandada. Peaaegu kolm aastat peale laulude ülestähendamist, 1907. aasta märtsis kirjutab Saar:
„Kõrgesti austatud hr Kallas! Palun andeks, et ma nii kaua rahvaviiside saatmisega olen viivitanud. Kahetsen väga oma süüd ja püüan kõiki oma jõudu kokku võtta, et need lähemate päevade sees Teile ära saata. Olen juba ümberkirjutamise tööga alustanud.” Kuu hiljem edastabki Saar oma kogutud materjalid EÜS kogusse.
Kogumisretked innustasid erakliku loomuga Mart Saart väga: „Kogumisreisid tiivustasid laialt. Need olid need, mis nii palju jätsid järele. Südamelähedane oli kõik,” meenutas Saar 1962. aastal.
Saar oli erakordne ja kahtlemata ka omapärane inimene - esmakordsel kohtumisel enamasti tagasihoidlik ja napisõnaline, kuid tuttavaks saades ergas, elav, teravmeelne, tõeliselt suure südamega heatahtlik suur kunstnik, maestro, keda muusika täielikult köitis ning kelle esinemised ja vaimustus ka kõiki ümberkaudseid ning õpilasi alati rabavalt inspireeris. Ta veetis palju aega looduses, eriti Soomaa servas asuva kodu lähedastes soistes metsades üksi jalutades, vaatles loodust ja luges luulet. „Ta armastab istuda ja veeta tunde ühel paigal, et uurida mõne põõsa, puu või lille olemust. Tema haruldaselt peen tundemaailm eraldab siin tuhandeid detaile, mis kõrvaltvaatajale, asjalikule ametiinimesele jääb harilikult täiesti tähele panemata,” kirjutas Johannes Jürisson 1957. aastal. Saar leidis kõiges, ka regivärsis ja rahvaviisides, olevat palju müstilist, muinasjutulist, salapärast, mis teda aga innustas ja seda talletas ta ka oma loomingus.
Saare suureks armastuseks olid vanemad eesti rahvaviisid, mis 20. sajandi alguseks olid hakanud moodsama muusika mõjul pöördumatult ajalukku kaduma. Ta kirjutab 1908. aastal, kuidas ta kõigest südamest soovib, et need mitte ei kaoks, vaid neid peaks üles kirjutama, koguma, uuesti ellu kutsuma ja helisema panema (Saare artikkel 1908. aastal). Rahvaviisid ongi Saare rikkaliku loomingu peamiseks lähtepunktiks - ta kasutas neid erakordselt palju, rohkem kui keegi teine, ning teda peetakse muusikas eesti rahvusliku suuna rajajaks. Saar pani oma loominguga aluse sellele põhimõttele, mida kasutatakse eesti rahvamuusikas laialdaselt tänapäevani - et rahvaviis ise säilib ehedal kujul, kuid rikkalik muusikaline arendus toimub selle põhimeloodia ümber. Helilooja Riho Päts kirjutas 1932. aastal: „Mart Saar on aja jooksul orgaaniliselt ühte sulandunud meie maa, rahva ja loodusega. Eesti rahvuslik helikunst ja Saar - need on lahutamatud ja möödub vist mõnda aega, enne kui meie teised heliloojad suudavad end selles stiilis väljendada.”
Saare looming on valdavalt seotud rahvamuusikaga ja on kahtlemata väga omanäoline. Kõige rohkem on ta loonud koorilaule (ligi 400), aga ka soololaule ja klaveripalu. Teda võibki pidada Eesti professionaalse koorimuusika alusepanijaks, sest tema kooriteoseid peeti algselt liiga uuenduslikeks, keerulisteks, ning need nõudsid senisest palju kõrgemat tehnilist taset, kuid aegamööda või ehk just tänu Saare arvukatele teostele see tase hakkaski kasvama ja tänaseks on Saare looming kooride vaieldamatu lemmik. Tema vahest tuntuimateks koorilauludeks on imeilusad “Mis need ohjad meida hoidvad” (tuntud ka kui „Leelo”) ja „Põhjavaim” (1914). Kui mõlemad laulud 1938. aasta üldlaulupeol ettekandele tulid, hindas arvustus seda hetke selle peo kunstiliste saavutuste maksimumiks.
Saar suri 1963. aastal. Mälestusi tema kohta võib lugeda 1973. aastal ilmunud raamatust „Mart Saar sõnas ja pildis”.
„Kee kee” loo näol on tegemist supi- või pudrukeetmise lauluga. Ilmselt lauldi seda eelkõige suppi keetes laste lõbustamiseks.
Sarnaseid supikeetmise laule on üles tähendatud mitmeid ja nende laulmist on hästi kirjeldanud Liidia Kampus 1961. aastal: „Emä laulis seda, võttis noorema lapse, kis minust noorem olli, võttis sülle ja. Siss, väike latre lamp põles pliita otsa pial ja – no kes siss suurt lampi kööki põlema panni vanasti – ja siis laulis, et lapsel ei olnd igäv ja ka minul. Ja siis laulis sedä supikeetmise laulu.” (kuula Liidiat siit)
Mart Saare 1904. aastal üleskirjutatud laulust on teinud oma versiooni 1970. aastate kultusansambel Collage - laul „Kee, pada!” on nende 1971. aastal ilmunud debüütplaadi avalugu. Collage’i versiooni saab kuulata Youtube’s:
Sarnast „Kee kee pajakene, kee kee kiteliku” motiivi on kasutanud ansambel TRAD.ATTACK! oma loos “Pass-pass” (2019). Kuula seda lugu siit:
Meieni jõudis „Kee, pada!” esimesena ilmselt just ansambli Collage esituse kaudu nende 1971. aasta vinüülplaadilt ja hiljem Tampere kogumikust. Loo üldine arranžeering ja vorm valmisid 2020. aasta alguses ning lugu sai oma sai oma lõpliku kuju sama aasta sügisel. Loo nimetuseks meie versioonis on „Kee kee”.
Esitajad:
Sulev Reisberg (vokaal, instrumentaalosa)
Helen Saarniit (vokaal)
Seade/miks:
Sulev Reisberg
Nõuandja:
Ülle Sirkas
Masterdus:
Allan Kasuk
Video:
Sulev Reisberg
Avaldamisaasta:
2022