Linnuk
„Mure mure mure” on Mõnistest pärit muretseva südame rahvaviisi uusversioon
Kui 20. sajandi esimesel-teisel kümnendil käisid rahvaviiside kogumisretkedel Eesti Üliõpilaste Seltsi stipendiaadid-Peterburi konservatooriumi üliõpilased, siis alates 1928. aastast saatis oma töötajaid ja stipendiaate kogumismatkadele Eesti Rahvaluule Arhiiv. Eesmärgiks oli koguda neist Eesti kihelkondadest, kust arhiivis oli vähem materjali. Nii alustasid tööd sellised suurkogujad nagu Herbert Tampere, Eduard Oja, Karl Leichter ja paljud teised.
Üheks selliseks kogujaks oli Eduard Oja (1905-1950), Viljandimaalt paksude metsade rüpest Palupõhjalt pärit ja tollal Tartu Heino Elleri muusikakooli (siis Tartu Kõrgem Muusikakool) kompositsiooniklassi 25-aastane õpilane.
Nii jõudsidki Eduard Oja ja temast neli aastat noorem Herbert Tampere oma fonograafiga 1930. aastal Valgamaale Harglasse, kus 44-aastaselt Mõnistest pärit Pauliine Pehlakult (mõndades allikates ekslikult ka Pihlak) salvestati mitmeid laule. Nende hulgas lugu, mille pealkirjaks märgiti „Mure mure mure” ja mida saab kuulata Kirjandusmuuseumi infosüsteemist Kivike.
Nende käikude kohta on Herbert Tampere kirjutanud:
“1930. aastail käisime kahekesi Võrumaa kandis. Oja sai rahvaga suurepäraselt kontakti, võrreldes näiteks nende ridade kirjutajaga [Tamperega] oli ta nagu ekspeditsiooni juht. Ta mõistis, mida oli vaja kirjutada, ja valis, mis oli oluline. Ta õppis just siin probleeme nägema ja mõistma rahvamuusika spetsiifikat.”
Pauliine Pehlak (neiupõlvenimi Eichenbaum) sündis 19. aprillil 1885 Mõnistes.
Teda saab kuulata kõnelemas 1965. aasta raadiosaates "Laupäevaõhtu Lõuna-Eesti" (alates 00:45:42).
Pauliine elas kõrge eani ja suri 1971. aastal. Geni.com andmeil on Pauliinel järeltulijaid tänase päevani.
Meieni jõudis see lugu juhusliku leiuna, kui Sulev kuulas Kivikeses rahvaviiside helisalvestisi. Selle laulu kaunis meloodia köitis meid kohe. Kuna need 1930. aasta salvestused olid ühed esimesed rahvaviiside helisalvestused Eestis, siis ka selle salvestuse helikvaliteet on üsna madal, seega sõnadest oli meil lausa võimatu täpselt aru saada. Sõnade leidmisega läks kõvasti aega. Tänu Kirjandusmuuseumi arhivaari Olga Ivaškevitši abile leidsime aga lõpuks nii noodi kui ka sõnad Eesti Rahvaluule Arhiivist üles.
Sõnade järgi näib tegemist olevat kroonulauluga. Nii nagu mitmete teiste Pauliine Pehlaku viiside puhul, võib ka siin kahtlustada algset läti päritolu.
Nagu öeldud, meeldis meile selle loo meloodia algusest peale väga, kuid sõnad tundusid tänapäevase seade tegemiseks pisut liiga naiivsed. Seetõttu tegi Sulev Reisberg sellele meloodiale uued sõnad, kombineerides kokku erinevaid regilauludes esinevaid mure-teemalisi fraase. Algsetest sõnadest jäi alles vaid esimene rida.
Pane tähele, et salvestuses on neljas takt lühendatud. Noodipildis on see ebatäpsus parandatud, kuid meie arvates annab see lühendatud takt loole just põnevust juurde ja oma seades oleme selle säilitanud.
Eduard Oja oli erakordselt andekas ja omapärane Eesti helilooja, keda iseloomustas piiritu tundeküllasus ja fantaasiarikkus. Tema helikeel kõigub kahe äärmuse - kurblikkuse ja ülemeelikuse, traagilise ja koomilise vahel. Pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen on öelnud, et Eduard Oja hing ihkas alati ilu poole.
„Ojal hing laulab, Ojal on meloodiline anne, minul seda ei ole. Ta on rahutu hing, tema elu on lakkamatu põlemine, vahel olen koguni kartnud, et ta liiga kiiresti põleb…”
Tema õpetaja Heino Eller
„Eduard Oja on olnud Eesti läbi aegade üks kõige andekamaid heliloojaid. Kui isegi mitte kõige andekam. Meie kuulsate heliloojate hulgas on teisigi andekaid, ometigi on Eduard Oja andes midagi pimestavat. Sellist pimestavat annet ei esine tihti, just niisugust. Sellist, kus inimene on puudutanud tuld, nagu Prometheus ja muutunud äravalituks – kuid kaotanud seeläbi ka võime elada talutavat inimese elu.”
Helilooja Jüri Reinvere
„Pulbitsev ja meeletu, justkui saadik teiselt planeedilt, kes meie planeedil hääbub ja kustub.”
Muusikaajakirjanik Ia Remmel
Kuulake kasvõi seda vastupandamatut pulbitsevat energiat Aeliita süidi kolmandas osas, mis kujutab kummaliste linnu moodi Marsi elanike - Magatsitlite - tantsu (esitab Liisi-Mai Krigul):
Lisaks võib Oja pidada kahtlemata oma ajastu modernistiks - ta oli muusikas uuendusmeelne, otsis uusi värve ja võtteid ning näiteks kasutas oma loomingus küllaltki ulatuslikult Eestis esmakordselt nn oktatoonilist helirida, kus tavapärase seitsme astme asemel on oktav jagatud kaheksaks astmeks. See annab tema muusikale väga omapärase helipildi. Arvatavasti samal aastal, kui Oja käis salvestamas meie rahvaviisi (1930), lõi ta ühe oma silmapaistvaima ja vahest tuntuima klaveriteose „Vaikivad meeleolud”, kus kasutab sama helirida.
Kuula „Vaikivad meeleolud” Mati Mikalai esituses siit:
Oja tegutses ka muusikaõpetaja ja koorijuhina nii Tartus kui Elvas, tuntuks sai ta eelkõige koorilauludega, kuigi on loonud teoseid paljudes eri žanrites (soololaulud, klaveripalad, ooper, ta oli üks esimesi sümfoonilise muusika loojaid Eestis). Tema tuntud koorilaulu „Kangakudumine” saab kuulata siin (esitab Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste):
Selle allikaks peetakse samalt Pauliine Pehlakult kuuldud ja Oja poolt salvestatud tantsumotiivi:
Eduard Oja loomingu kõrghetkeks olidki 1930. aastad. Paraku jäi tema elutee lühikeseks ja kujunes traagiliseks. Tema tundelisele, kuid haprale hingele, karjäärile ja tervisele mõjusid laastavalt inimestevahelised pinged ning eneseteostusvõimaluste puudumine, pidev alaväärsustunne, rahapuudus, seejärel ka alkohol ja depressioon. Pitseri aga pani II Maailmasõda ning sellele järgnenud okupatsioon. Palju tema loomingut, eriti just tema tippteosed, hävisid 1944. aasta märtsipommitamises nii Estonia teatri Ringhäälingu noodikogus kui ka Tartus tema enda kodus Kesk tänava majas 37A. Nii teame tänapäeval vaid tolleaegsete arvustuste põhjal, milliseid erakordseid teoseid Oja lõi, samal ajal, kui paljusid teoseid endid enam alles ei ole. Ta suri vaid 45-aastaselt pikka aega vaevanud kopsutuberkuloosi tagajärjel. Ilmselt on kõik need asjaolud ka põhjuseks, miks ta on tänaseks jäänud mitmete teiste tolle aja heliloojate varju ja teatavas mõttes helilooja-mõistatuseks tänase päevani.
Muusikateadlane ja pianist Vardo Rumessen on Eduard Oja kohta kirjutanud raamatu “Varjus ja valguses. Eduard Oja.” Oja muusikalistest vormidest on oma doktoriväitekirja kirjutanud 2016. aastal Aare Tool. Eduard Ojast ning tema loomingust saab kuulata ka Klassikaraadio saadet.
Meie „Mure mure mure” seade esmakatsetused, millega sai paika loo üldine vorm ja harmoonia, valmisid 2019. aasta aprillis, oma lõpliku kuju sai seade ligi kaks aastat hiljem. Meile teadaolevalt ei ole seda rahvaviisi kunagi trükitud ega varem arranžeeritud.
Esitajad:
Helen Saarniit (vokaal)
Sulev Reisberg (vokaal, instrumentaalosa)
Sõnad:
Sulev Reisberg
Seade/miks:
Sulev Reisberg
Nõuandja:
Ülle Sirkas
Masterdus:
Allan Kasuk
Avaldamisaasta:
2022
Siinse kirjatöö koostas:
Sulev Reisberg