Esimene lugu on pärit Viimsi vallast Randvere külast, mille on 1936. aastal ette laulnud elupõlised kalurinaised 85-aastane Mari Kilu (1851–1947) ning 20 aastat noorem Liisu Tamp (1871–1950).

Temperamentne ja särtsakas Mari oli juba noorest peast väga aktiivne eestlaulja ning pidudel alati esimene tantsija - suvel kiigele ja talvel tuppa laulma-mängima. Kõige rohkem laulis ta kiigelaule - kiigel kiikudes ja teisi kaasalauljaid eest vedades.

„Suvel õues ja talvel soojas toas helisesid laulud, mängiti tujuküllaseid laulumänge, mõistatati, täideti vanu rahvakombeid. Tujuküllasest ja lõbusast ajaviitest ei olnud kunagi puudu, kui aga Mari kaasa lõi.”
August Pulst

Temast noorem Liisu seevastu oli laulma hakanud pigem Mari „treenimise” tulemusel ning pidas ise end Mari õpilaseks. Siin loos laulab samuti eest just Mari.

Mari ja Liisu lühitutvustust saab lugeda Eesti Rahvamuusika antoloogiast. Pikemalt on August Pulst kirjutanud Marist oma artiklis „Kilu Mari ja teised” (Kultuur ja Elu nr 10/1973 lk 33–36) ning veelgi pikem kokkuvõte Pulsti märkmete põhjal on toodud Krista Sildoja raamatus „Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale. August Pulsti mälestusi” (2014).

„Kuna Mari elas mere kaldal, siis oli ta ka merega kokkukasvanud nii, et Mari ja meri, see oli üks. Mari omas seal väikese majapidamise, oli põldu, heina- ja karjamaad ning nende keskel mere lähises väheldane, õlgkatusega elamu. Ümber muruse õue asetsesid kõrvalhooned - ait, laut, saun ja muldkattega keller. Samas veel päris lauda lähises tavalisesti heinakuhi. Õuelt aga avanes avar ja tore väljavaade sinetavale merele. Lauskjas merekallas oli vee piiril liivane, kõrgemal ja kaugemal merest aga murune nagu Mari õugi.”
August Pulst

Kui helilooja Peeter Süda 1920. aastal noores eas ootamatult suri, otsustati August Pulsti eestvedamisel koguda kokku kõik tema helitööd ja käsikirjad. August Pulst oli juba varakult väljendanud väsimatut huvi ajaloolise vanavara kogumise ja säilitamise vastu, samuti oli ta suur rahvamuusika armastaja. See süstemaatiline tegevus viis 11 aastat hiljem - 1931. aastal - Tallinnas Muusikamuuseumi (nüüd Teatri- ja Muusikamuuseum) asutamiseni, et koguda ja säilitada mitte üksnes heliloojate mälestusi, töid ja instrumente, vaid ka rahvaviise, -tantse ja -kultuuri.

Pulst nägi, et rahvamuusik kui nähtus oli väga kiiresti igavikku kadumas - vaid ühe inimpõlve jooksul olid kadunud peaaegu kõik oma ainulaadsed, asendamatud rahvalaulikud ja pillimehed. Isegi kui rahvalaule oli tolleks ajaks üksjagu üles tähendatud, siis rahvamuusikute kohta polnud jäädvustusi peaaegu üldse. Pulst mõistist, et selleks, et päästa, mis päästa annab, tuleb kiiremas korras üles leida ja „arvele võtta” Eestis veel tegutsevad ehedad rahvamuusikud. Tema poolt kirja pandud märkmed 20. sajandi esimese poole rahvalaulikutest ja pillimeestest on praktiliselt ainsad põhjalikud kirjeldused nendest inimestest ning seetõttu tänapäeva folkloristile ja rahvamuusikule hindamatuks varaks.

August Pulst on otseselt seotud ka Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi asutamisega. Tema tegemisi on põhjalikult hiljem uurinud ja tutvustanud Krista ja Raivo Sildoja. Krista Sildoja on üks Eesti ETNO laagri alusepanijaid ja vedajaid - just selles laagris osaledes tärkas Sulevis ja Helenis sügavam huvi eesti rahvamuusika ja selle arranžeerimise vastu.

Selle rahvamuusikute ülestähendamise töö käigus tekkis Pulstil ka pöörane idee - tuua Eesti ehedad rahvamuusikud küladest Estonia kontserdisaali lavale ja teha selliselt üks rahvamuusikat ning -pille tutvustav terviklik etteaste. Kunagi varem polnud midagi sellist Eestis korraldatud, kuid üritus osutus väga populaarseks ja varsti jätkati ringreisiga üle kogu Eesti (1932-1936). Seetõttu otsis Pulst oma abilistega pidevalt uusi rahvamuusikuid ja 1927. aastal leiti Mari Kilu ehk Kilu-Mari. Sellest ajast peale oli laulik Mari Kilu ringreiside regulaarseks esinejaks.

Kilu oli nende ringreiside vanim esineja, kuid nagu Pulst meenutab: „Laulik oli siis küll juba 75-aastat vana, kuid energiat, tuld ja särtsu täis, muudkui tahaks aga laulda ja laulda! Ta oli alati temperamentne ja ülekeev ning pidi muudkui aga tegelema, ikka olema algataja eesotsas, juhtiv, ergutaja, nagu ta seda varasest noorusest pealegi oli olnud.” Kokku esines Mari Kilu 203 saalis 386 ettekandel ja elas kõrge vanuseni (96).

Kui 1936. aastal soetas Riigi Ringhääling endale tolleaegse moodsaima tehnika heliplaatide salvestamiseks, alustati Pulsti korraldamisel ka rahvaviiside helijäädvustamist lakkplaatidele. Nii salvestatigi ka käesolev lugu August Pulsti ja Herbert Tampere poolt. Sellest sündmusest on pärit ka järgnev pilt.

Laul on arhiivi kantud nime all „Kiik tahab kindaid” ning salvestusena praegu kättesaadav Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvamuusika Arhiivi heliarhiivis (allikaviide: ERA, Pl. 28 B2):

See publitseeriti esmakordselt 1970. aastal Herbert ja Erna Tampere ning Ottilie Kõiva poolt koostatud viiest vinüülplaadist ja tekstivihikust koosneval kogumikul „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” ning uuesti selle kogumiku täiendatud versioonis „Eesti rahvamuusika antoloogia”

Vanasti pidusid polnud. Noored käisid pühapäeva õhtuti või pühade ajal hoopis „kiigel”. See tähendab - küla ühismaal, vainule või metsatuka lähedale või mäele - avara vaatega platsile ehitatud külakiigel kiikumas. Peamiselt kiikusid tüdrukud, poisid andsid kiigele hoogu. Kiikumise juurde käis kindlasti laulmine, ilma selleta kiigel ei oldudki:

„Kui kiige peal polnud lauluhäält, siis polnud kiikumisel ka mingit mõnu.”

Enamasti laulsid neiud oma elust, igatsustest, kosjadest jne. Eesti on olnud väga kiigelaulurikas ja neid on ka päris palju üles tähendatud. Kiigelaulude kohta võib pikemalt lugeda Herbert Tampere kogumikust „Eesti rahvalaule viisidega II”.

Ka meie konkreetse viisi puhul on tegemist kiigelauluga, mida lauldi suurel külakiigel kiikumise saateks.

„Teine pool Randvere kabelit oli koht, kus tehti alati kiiged. Seal tantsiti, seal lauldi, seal rassiti. Hulgakesti tantsisid, võis kümme tükki olla. Lauluõpetajad olid kiige peal vanad naised ja tüdrukud olid hulgas. Laulsid, siis jäi meelde.”
Mari Kilu, ERA II 128

Liisu Tamp lisab:

„Kiige peal käidi püha õhtati. Kõige rohkem käidi jaanipäeval. Siis tehti kiik valmis.”
Liisu Tamp, ERA II 128

Seda meloodiat on arranžeeringutes ka varem veidi kasutatud, näiteks Maarja Nuut (kõrval) ja Diskreetse Mango Trio (instrumentaalpala „Kiik tahab kindaid”). Linnuki liikmeteni jõudis see lugu ilmselt läbi Anu ja Triinu Tauli esituse (ei ole salvestatud).

Teine laul, mida me oma loos kasutame, on pärit hoopiski Lõuna-Eestist Helme kandist ja tunduvalt varasemast ajast. See on üles kirjutatud Kärstna lähedal Põrgamõisa talus 1908. aasta kevadel, kui rahvaviiside korjamise retkel käisid Tartu Ülikooli üliõpilane Peeter Tatz (hilisem tuntud Elva arst, siis juba perekonnanimega Avarsoo) ja noodikirjutamisel oli abiks Peterburi konservatooriumi üliõpilane Artur Martin.

Sellest reisist on Peeter kirjutanud pika ja humoorika kirjelduse, mille juurde kuuluvad ka kogutud viisid ja sõnad (säilik EÜS V) Eesti Kirjandusmuuseumis.

Kärstna lähedal Põrga küla (Põrgamõisa) talus kirjutati 81-aastaselt Miina Varikult (Warik) üles päris palju rahvalaule, nende seas üks, mis algab sõnadega „Las mu käia, las valate”:

Viis ja sõnad on avaldatud Herbert Tampere poolt koostatud Eesti seni kõige põhjalikuma eesti vanemate rahvalaulude väljaande „Eesti rahvalaule viisidega” V köites (1965, nr 171). Seal on laul paigutatud sektsiooni „Looduslaul” ja laulu nimeks „Puud pole ühepikkused”. Tegemist on ilmselt teelkäimise ajaviitmiseks lauldud viisiga. Selliseid lüürilisi looduspilte esineb Tampere sõnul eesti rahvaviiside seas võrdlemisi vähe. Folkloristikateadur Mari Sarve sõnul leidub sarnaseid laule aga ka tähenduses „neiukesed, ärge põlake üksteist, puud pole ju ka kõik ühesugused”. Meie esituses on meloodia pikk noot takti lõpus asendatud lühemaga.

Seda lugu on varasemalt arranžeerinud Veljo Tormis oma tsüklis „13 lüürilist eesti rahvalaulu” (segakoorile, 1972), mida on korduvalt ka salvestatud ja esitatud laulupeol.

Kahjuks ei ole laulja Miina Variku kohta õnnestunud rohkem infot leida. Tol ajal ei pööratud laulikute kirjeldamisele ka tähelepanu. Ta peaks vanuse järgi olema sündinud 1826. aasta mai ja 1827. aasta juuni vahel, aga Kärstna piirkonna kirikuraamatutest ei ole sellist inimest õnnestunud leida. Ei saa välistada, et lauliku vanus ei olnud laulusõnade juures õigesti märgitud. Üks Põrgal on elanud Miina Warrik, kes on sündinud 1834. aastal.