Linnuk

paragraph-break

Hella

Selles laulus on kokku kõlama pandud kaks meloodiat, mida kunagi Eesti heinamaadel kuulda võis. Neist esimene on Muhust pärit kiigelaul ja teine Karksi karjalapse helletus.

Sõnad

Lähme seda kiike katsumaie
Kas see kiik ka kannab meida
Kui ei kanna, siis kadugu
Kui ei laula, siis lagu'gu
Hella või hella
Tõistre Jaan või hella
Tule siia või hella
Kasvõi oma karjaga
Hella või hella
Tõistre Jaan või hella
Tule siia või hella
Kasvõi oma karjaga
Hella või hella
Lähme seda kiike katsumaie
Tõistre Jaan või hella
Kas see kiik ka kannab meida
Tule siia või hella
Kui ei kanna, siis kadugu
Kasvõi oma karjaga
Kui ei laula, siis lagu'gu
Hella või hella
Lähme seda kiike katsumaie
Tõistre Jaan või hella
Kas see kiik ka kannab meida
Tule siia või hella
Kui ei kanna, siis kadugu
Kasvõi oma karjaga
Kui ei laula, siis lagu'gu

Kiigelaul Muhu saarelt

Vanasti pidusid polnud. Noored käisid pühapäeva õhtuti või pühade ajal hoopis „kiigel”. See tähendab - küla ühismaal, vainule või metsatuka lähedale või mäele - avara vaatega platsile ehitatud külakiigel kiikumas. Peamiselt kiikusid tüdrukud, poisid andsid kiigele hoogu.

Kiikumise juurde käis kindlasti laulmine, ilma selleta kiigel ei oldudki:

„Kui kiige peal polnud lauluhäält, siis polnud kiikumisel ka mingit mõnu.”

Enamasti laulsid neiud oma elust, igatsustest, kosjadest jne. Eesti on olnud väga kiigelaulurikas ja neid on ka päris palju üles tähendatud. Kiigelaulude kohta võib pikemalt lugeda Herbert Tampere kogumikust „Eesti rahvalaule viisidega II”.

Meie laulus esineva kiigelauluviisi on laulnud Muhu saarelt Rebas(e)kivi külast pärit silmapaistev õpetaja ja lastekirjanik Madis Küla-Nurmik (1890-1969). Et Madis Küla, kellelt käesolev konkreetne viis pärineb, elas juba alates 1913. aastast Haapsalus, õppis ta selle loo ilmselt oma lapsepõlves (ca 1900-1910). Madis Küla lühibiograafia leiab veebilehelt geni.com

Madis Küla-Nurmik
Madis Küla-Nurmik umbes 1920.-1930. aastal (Tallinna Linnamuuseum, allikaviide: TLM F 9999:4). Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.
Cyrillus Kreek
Cyrillus Kreek ca 1910.-1920. aastal. Allikaviide: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 1686:1 Ff. Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.

Selle laulu kirjutas temalt ajavahemikul 1921-1932 üles Läänemaa rahvaviiside kõige parem tundja ning suurim koguja, üks viljakamaid Eesti heliloojaid, koorijuht ja õpetaja Cyrillus Kreek (1889-1962). Kreek töötas sel ajal Läänemaa Õpetajate Seminaris (LÕS, tänapäevases kontekstis keskkooli tüüpi õppeasutus) lauluõpetajana, lisaks juhtis ka sealset muusikaringi, segakoori, õpetas klaverit ja puhkpille. Mõlemad elasid-töötasid sel ajal Haapsalus ja olid head peretuttavad.

Selle kiigelaulu noot asub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi rahvaviiside kogus ning on trükitud nime all „Kitsas kiik” Eesti rahvalaule viisidega II kogumikus lk 134-135 (nr 18).

Kitsas kiik noot 1 Kitsas kiik noot 2
Cyrillus Kreegi poolt kirja pandud kiigelaulu noot Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi rahvaviiside kogus, viide ETMM 6212 M11:1/330 lk 130.

Seda sama konkreetset „Kitsas kiik” kiigelaulu on kasutanud esimese motiivina oma kiigelaulude süidis Veljo Tormis, mida on ka erinevad koosseisud palju salvestatud.

Veljo Tormise "Kiigelaulud" ETV Tütarlastekoori esituses.

Cyrillus Kreek

Cyrillus Kreek
Cyrillus Kreek ilmselt 1920. aasta maikuus. Allikaviide: Teatri- ja Muusikamuuseum TMM fond M11, n. 1, s. 119, EFA.3.0.76581. Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.

Cyrillus Kreek oli viimane väljapaistev eesti helilooja, kes sai hariduse Peterburi konservatooriumis (ühtlasi neist noorim). Ta oli esimene, kes kasutas eesti rahvaviiside kogumisel muuhulgas fonograafi (s.t säilinud on salvestatud heli), kuigi antud loost teadaolevalt salvestust ei tehtud. Kreegi ja tema kogumisretke kohta saab täpsemalt lugeda Anu Visseli artiklist. Kreek oli esimene Eesti helilooja, kes hakkas rahvaviisi jätma lugudesse alles täiesti muutmata kujul - põhimõte, millest hiljem lähtus ka Veljo Tormis.

Kuigi Kreek oli äärmiselt viljakas ja huvitav helilooja, sattus tema peamiselt vaimulikel rahvaviisidel ning regivärssidel põhinev looming (mida ta suurel määral oli kogunud ise) Nõukogude Liidu ajal põlu alla, mille tõttu seda kirjastati ja esitati ülivähe. Tema muusikat ning selle tõelist väärtust hakati avastama alles aastakümneid pärast tema surma. Näiteks avastas Anu Kõlar 2001. aastal Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus asub Kreegi isikuarhiiv, veel sadu avaldamata Kreegi teoste käsikirju. Anu Kõlar on Kreegi elu ja loomingut põhjalikult käsitlenud oma väitekirjas. Kreegi esimese abikaasa õetütar Anne Metsala, kes oma esimesed muusikalised teadmised sai just Kreegilt, oli Sulev Reisbergi solfedžoõpetaja.

Digitaalelt animeeritud foto Cyrillus Kreegist.

Kreek oli aktiivne nii rahvamuusika kasutaja kui ka kogujana - seda tegi ta järjekindlalt ka Läänemaa Õpetajate Seminaris töötades. Tsitaat Anu Kõlari väitekirjast: „Pea kõigis Kreegi tundides kõlasid rahvalaulud, vahel ka pillilood, mis lõid õpilaste jaoks ilmselt omamoodi rahvamuusikalise püsikeskkonna ja tõenäoliselt mõjutasid oluliselt nende muusikaliste väärtushinnangute ja arusaamade väljakujunemist. Kreek, selgitanud õpilastele korduvalt rahvamuusika tähtsust ja selle jäädvustamise hädavajalikkust, palus järjekindlalt neil ette laulda oma kodukandi rahvalaule. Iseäranis suure huviga oli ta uurinud, kas keegi teab kiriklikke laule rahvaviisidel, mitte tuntud kirikuviisidel. Ja nii tuli õpilastel juba varem tuntud või koolivaheaegadel juurde õpitud laulud tunnis ette laulda, mispeale õpetaja otsustas, kas ta noodistab need või jätab kõrvale. Sellisel printsiibil olevat Kreek kümne aasta jooksul LÕS-is läbi kuulanud umbes 25 000 lauluvarianti. /.../ Õpilaste kaudu komplekteeritud LÕS-i rahvamuusikakogu 1312 viisi süstematiseeris Kreek kihelkondade kaupa.”

Cyrillus Kreek kooriproovis
Lauluseltsi „Heli” segakoori proov Läänemaa Õpetajate Seminaris, Uuemõisa mõisas 1920.-1930. aastatel, dirigent Cyrillus Kreek. Allikaviide: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 1715:89 Ff 1637. Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.

Kreegi tippteoseks peetakse Eesti esimest reekviemi. Kreegi kuulsaimate koorilaulude hulka kuuluvad „Mu süda ärka üles” ja „Maga, maga, Matsikene”. Kuula neid kammerkoori „Head Ööd, Vend” esituses:

„Mu süda ärka üles”
„Maga, maga, Matsikene”

Põneva neljaosalise saatesarja Cyrillus Kreegi elu ja loomingu kohta on Klassikaraadios 2009. aastal kokku pannud Tiia Järg:

Helletus Karksist

Peale kiigelaulude võis aga heinamaadel kuulda ka helletamist. Vanasti käisid lapsed karja ajamas ehk lihtsamalt karjas. Tegemist oli raske tööga, mis algas juba hommikul vara ja kestis terve päeva iga ilmaga. Nii ajaviiteks kui meelelahutuseks üksi olles, aga ka teiste karjastega üksteist kutsudes lauldi meloodilisi huikeid nagu hella, ella, õe, mis arenesid ajapikku ka pikemateks meloodiateks, mida nimetatakse helletusteks. Enamasti helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis õhu selguse tõttu kaugemale, nii et karjased võisid ka üksteisele vastata.

Karjaselauludest räägib pikemalt rahvaluuleteadlane Anu Vissel saates „Esivanemate vaimuvara” (1990):

Meie laulus oleva helletuse on laulnud 12-aastane Johann või Johannes Kull Karksi kihelkonnast Polli vallast Perakülast (nüüdne Lilli küla Mulgi vallas päris Eesti-Läti piiri ääres). Selle viisi ja sõnad kirjutasid üles arstiteaduse üliõpilased Jaan Sossi ja hiljem tuntud Elva arst Peeter Tatz (hiljem Avarsoo) oma rahvaviiside korjeretkel 1910. aastal. Reisi kirjelduses on öeldud, et saak oli väga kesine, sest regivärsi oskajaid on alles jäänud vaid peamiselt üle 60-aastased eidekesed, kui nooremate seas levivad uuema aja laulud ja kõigil on tung õppida hoopis koorilaulu. Noorim, kellelt sel retkel lugu üles tähendati, oli 12-aastane Johannes Kull, Tatzi kodukandist.

Johannes Kulli täpne isik pole päris selge, kuid juhul, kui andmebaasis geni.com on tegemist sama isikuga, sai ta juba mõned aastad hiljem (1916) Austrias sõjas surma. Jaan Sossi suri traagiliselt juba varem - 1914. aastal avastati tal kaks nädalat pärast ülikooli lõpetamist vähk ja ta suri vaid mõne päeva jooksul.

Jaan Sossi
Jaan Sossi umbes 1910. aasta (allikaviide: EAA.1767.1.1795.2). Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.
Peeter Tatz
Peeter Tatz ca 1900.-1910. aastal (allikaviide: EAA.1767.1.363.6). Pilti on parandatud ja värvitud myheritage.com abiga.

Kogumisretkel ülestähendatud noot asub Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu arhiivis, allikaviide EÜS VII 2721 (46) ning on avaldati 1935. aastal Herbert Tampere koostatud „Eesti Rahvaviiside Antoloogia” I osas (C. Karjaselaulud, nr 6, kordustrükk 1999).

Helletuse noot
Helletuse noot Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis, allikaviide EÜS VII 2721 (46).

Helletusi on Eesti heliloojad ja ansamblid oma arranžeeringutes laialdaselt kasutanud. Näiteks on neid loomingus kasutanud helilooja Veljo Tormis.

„Elletuse” (algselt „Helletused”) nime kannab terve koosseis ja nende repertuaaris koos Liisi Koiksoniga on ka üks konkreetselt „Ella”-nimeline laul (plaadil „Helletused”, 2007) - see on meie viisiga väga sarnane ja pärit samast Karksi kandist, aga kasutab teisi sõnu. Üles on see kirjutatud ja heli salvestatud 50 aastat hiljem (1960), avaldatud (s.h saab kuulata) Tampere Eesti rahvamuusika antoloogias.

Helletuste nimeline lugu on ka Riffarical:

Meie teada seda konkreetset Johannes Kulli helletuste versiooni varem arranžeeritud ei ole.

Linnuki versioon

Meie versioon nende kahe loo kombinatsioonist valmis üsna pika aja jooksul. Esimene versioon, kus kasutasime ainult helletuse meloodiat, valmis 2019. a juunis ja see oli lõppversioonist kardinaalselt erinev. 2020. aasta veebruaris tekkis idee ühendada see kiigelauluga, jätsime välja helletuste motiivi viimase osa ning oma lõpliku kuju sai lugu 2020. aasta lõpuks.

paragraph-break

Esitajad:
Helen Saarniit (vokaal)
Sulev Reisberg (vokaal, instrumentaalosa)

Seade/miks:
Sulev Reisberg

Nõuandja:
Ülle Sirkas

Masterdus:
Allan Kasuk

Avaldamisaasta:
2022

Siinse kirjatöö koostas:
Sulev Reisberg