Linnuk
Selle viisi on kirja pannud tol ajal 20-aastane Juhan (Johann) Aavik (1884-1982) – hilisem Eesti helilooja, dirigent, mitmekülgne muusikaelu edendaja ja muusikapedagoog, praeguse Tartu Heino Elleri muusikakooli rajaja, direktor, professor ning hiljem ka Tallinna konservatooriumi rektor. Sel ajal õppis ta parajasti Peterburi konservatooriumis kolmandat aastat trompeti erialal, mille lõpetas 1907. aastal, jätkates seejärel õpinguid ka veel kompositsiooni erialal.
Oskar Kallas, kes hiljem pani aluse Eesti Rahva Muuseumile, organiseeris samal ajal ehk 20. sajandi alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kaasabil Eestis süstemaatilist rahvaviiside kogumist. Selle protsessi läbiviimiseks anti muusikaõppeasutuste kasvandikele, sealhulgas Peterburi konservatooriumi üliõpilastele, stipendiume, et eesti rahvalaule koos viisidega üles tähendada ja noodistada. Varasemates rahvaluulekogudes olid regilaulud kirja pandud enamasti ilma viisideta, kuna sellele ei pööratud kogumisüleskutsetes tähelepanu ja üleskirjutajatel polnud ka vajalikke oskusi.
Nii käisid mitmed hiljem tuntuks saanud Eesti heliloojad ja muusikud neil aastail rahvamuusika kogumisretkedel, 1904. aastal ka Juhan Aavik. 23. juulil jõudis ta Valgamaale Hargla lähistele Tahevasse, kus kohtus Hargla köster Tammega, kes teda reisi eesmärgist teada saades väga soojalt vastu võttis, öömaja pakkus ja Aavikut nii sel kui järgmistel päevadel igal pool saatis. Aavik kirjutabki, et püüdis alati mõnda inimest, kes ümberkaudse rahvaga tuttav, endaga kaasa paluda, sest ilma kaaskäijata oleks olnud väga raske lauljate usaldust võita.
5. augustil 1904. a võtab Aavik kogemuse kokku nii:
„Tulin nende päevade sees rahvaviiside korjamise teekonnalt koju. Ei ole rohkem jõudnud läbi käia kui Halliste ja Hargla kihelkonnad. Enne jaanipäeva ei võinud pikemaks ajaks kodust ära minna, sellepärast korjasin kõigepealt Hallistes. Saak ei olnud seal aga mitte suur: kahenädalase korjamise järel sain sealt umbes 25-30 viisi, nendest suurem hulk sarvelood ja vanad vaimulikud viisid. Peale kaasitamise viiside, mis peaaegu kõik ühte lähevad, ei mõista seal “ilmalauludest” keegi midagi muud laulda. Teine lugu oli Harglas. Sealt võisin, kui kõik teisendid ühes arvata, umbes 100 viisi üles kirjutada."
24. juuli 1904. a reisikirjeldus:
„Käisin enne lõunat [Valgamaal Hargla kihelkonnas] Taheva mõisa moonamajas Tsirgumäel [Taheva mõisa lähedal, ilmselt praegune Haava talu]. Seal kaasitasid kaks vanainimest Hipp Kahr ja Liis Sunts. Sõnu mõistsid nad palju, aga viisidest ei olnud suurt asja. Laulsid enamasti kõik ühe viisi peal. Üleüldse ei tunta Taheval peale kaasitamise teisi viise palju. Selle eest aga teatakse seal palju sõnu. Peale lõunat tahtsin üksinda Wombse talusse [tänapäeval Kõivu talu] minna (hra Tamm ei saanud ühes tulla, sest et vend oma perekonnaga temale külasse sõitis). Pöörasin enne Taheva koolimajasse [praegune Hargla kool] sisse, et sealt noort kooliõpetajat ühes paluda. Teda ei olnud kodus. Üksi ei usaldanud aga minna, arvates, et midagi ei saa. Õhtuks tulin Tamme poole."
„Palju sõnu“ on sel retkel kogutud kaasitamise viis ehk pulmalauliku laul peigmehe või pruudi kiituseks.
Aaviku poolt kirja pandud „Palju sõnu“ asub nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Herbert Tampere valis selle ka oma 1935. aastal välja antud kogumikku „Eesti rahvaviiside antoloogia. I“ (nr 83, lk 91) ning 1960. aastal kogumikku „Eesti rahvalaule viisidega II“ (nr 83, lk 355), mille järel on seda avaldatud ka mitmetes teistes regilaulukogumikes, samuti on see avaldatud interaktiivses regilaulikus „Tarõ taivahe” Võrumaa laulude hulgas.
Juhan Aaviku looming on žanriliselt väga mitmekesine, kuid põhineb peamiselt rahvaviisidel. Tema üheks tuntumaks teoseks on koorilaul „Hoia, jumal, Eestit“. Herbert Tampere kirjutab 30. jaanuaril 1944. aastal Postimehes Juhan Aavikust eesti rahvaviiside kogujana terve artikli: „Me võime Juhan Aavikut kahtlemata lugeda üheks silmapaistvamaks rahvusliku suuna pioneeriks eesti helikunsti arenemisloos. Võib-olla on seejuures olulist mõju avaldanud tema vahetu kokkupuutumine rahvaloominguga vastuvõtlikus noorpõlves." Tervet artiklit saab lugeda siit. Meil on võimalik lausa kuulata Aaviku enese jutustatud lugu sellest, kuidas temast muusik sai: kuula 1964. aasta salvestust. Juhan Aavik elas kõrge vanuseni – 98-aastaseks. Tema lapsepõlve ja elu kohta saab pikemalt lugeda näiteks 1944. aasta Sakalast nr. 16 (29. jaanuar 1944) ja Eesti Muusika Infokeskuse kodulehelt.
„Palju sõnu“ on huvitav lugu, kuna selle refrään on hargneva mitmehäälsusega. Kui setu mitmehäälsus on laialt tuntud, siis piirkond Valgamaal, kus mitmehäälsust kasutati, on vähem teada. Hargneva mitmehäälsusega refräänid on omased just Hargla piirkonnale ning on siia jõudnud tõenäoliselt Põhja-Lätist. Seda on analüüsinud artiklis „Kahehäälsed laulud Lõuna-Eestis" (Teater. Muusika. Kino. Nr 7. 1987. Lk 31) Urve Lippus, kes artiklis ka „Palju sõnu“ laulu ühe näitena välja toob.
Mis puutub laulu lauljatesse, siis neist ei ole kuigi palju teada. Arvatavasti on tegemist 1826. a sündinud ja Tahevas Essemäel elanud lesknaise Liis Tsundsiga (neiupõlves Lipp) (suri 1912. a 86-aastasena) ja samas lähedal Korkunal elanud ning 1855. a sündinud Hipp Kahriga (neiupõlves Paltsepp). Mõlemal on geni.com andmeil järeltulijaid tänase päevani.
„Palju sõnu“ laulu on varasemalt esitanud aastail 1971–1995 tegutsenud eesti rahvamuusikaansambel Leegajus. Uuematest bändidest on seda oma kontsertidel esitanud ansambel Vägilased. Teadaolevalt nad seda lugu plaadile ei salvestanud, aga YouTube's on üks variant esinemisest olemas. Arvatavasti jõudiski see lugu meieni just läbi Vägilaste esituse.
Veljo Tormis on „Palju sõnu“ laulu kasutanud segakooride laulutsüklis „17 eesti pulmalaulu“ (1988), mille järel on seda esitanud paljud koorid. Muuhulgas on YouTube's olemas ka Tormis Quartet'i 2018. a salvestatud versioon sellest seadest.
„Palju sõnu“ on väga väekas laul, millele seade loomine küpses pikalt. 2018. aasta lõpus sai Sulev paika klaverikäigu loo alguses, mis laulu „kütab”. Lõpliku kuju sai lugu aga alles kaks aastat hiljem.
„Palju sõnu“ oli Linnuki esimene avaldatud singel. See ilmus 15. juunil 2021. aastal.
Esitajad:
Helen Saarniit (vokaal, saksofon)
Sulev Reisberg (vokaal, instrumentaalosa)
Seade/miks:
Sulev Reisberg
Masterdus:
Allan Kasuk
Foto:
Ruudu Rahumaru
Avaldamisaasta:
2021