Herbert Tampere (1909-1975) rolli eesti rahvalaulude süstematiseerimisel ning väljaandmisel, aga ka siinse folkloristika kujunemisel on raske ülehinnata.

Armastuse rahvamuusika vastu sai ta kaasa andekast laulu- ja pillimängulembelisest lapsepõlvekodust Rannu vallas Unikülas. Kui Herbert oli alles viieaastane, käisid Rannus Oskar Kallase ja Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt eest veetava rahvaviiside kogumisaktsiooni folkloorikogujad. See innustas ka Herbertit ennast mõned aastad hiljem folkloorse materjali (rahvaluule, -viiside ja -juttude) kogumist alustama.

Kui 1927. aastal asutati Tartus Eesti Rahvaluule Arhiiv, kutsus selle juht Oskar Loorits nutika üliõpilase Herbert Tampere sinna tööle. Tema tööks sai käsikirjaliste rahvaluulekogude korraldamine. Samas oli ta ka väga produktiivne folkloorse materjali koguja. Ilmselt aitas sellele kaasa hea jutuoskus, rõõmus meel ning kannatlikkus maainimestega suhtlemisel.

Lisaks eelnevale oli Tampere ka võimekas eesti rahvamuusika uurija ning publitseerija, rakendades rahvaluulearhiivis välja kujunenud etnoloogilise uurimissuuna põhimõtteid rahvamuusika uurimisel. Kui varem keskenduti rahvalaulude puhul eelkõige nootide ja sõnade punktuaalsele üleskirjutamisele ning statistilisele analüüsile, siis Tampere hakkas rohkem tähelepanu pöörama ka laulude esitusviisile. Hakati mõistma, et täpsete vormiliste algkujude rekonstrueerimine ei saa olla omaette eesmärk, vaid just regilaulude varieeruvus koos iga ettekandja ning ettekandmise ja motoorika unikaalsusega moodustab pärimuse orgaanilise terviku.

Seetõttu muutus esituse detailide ja varieeruvuse jäädvustamiseks järjest tähtsamaks fonograaf, mis sai eriti populaarseks just 1930. aastate kogumisretkedel. 1932. aastal käis Tampere viise salvestamas ja noodistamas August Pulsti korraldatud rahvamuusikute ringreisidel - sellelt ringreisilt on pärit ka „Kiigu liigu” salvestus.

Hindamatu on ka Tampere panus eesti rahvalaulude süstematiseerimisel ja publitseerimisel. Veel 1970. aastail peeti rahvalaulude liigitamise teemal Eestis lepitamatuid vaidlusi, kas kõige „õigem” on liigitada laule teksti-, meloodia- või funktsioonipõhiselt. Lõplikku tõde ei selgunudki, kuid Tampere koostatud viieosaline antoloogia „Eesti rahvalaule viisidega” (1956-1965), kus rahvalaulud on süstematiseeritud esitusolukorra (funktsioonide) kaupa, on seni parim ja põhjalikem eesti vanemate rahvalaulude väljaanne, mida rahva- ja pärimusmuusikud kasutavad ühe peamise töövahendina tänaseni. Lisaks on Tampere eestvedamisel või toimetamisel välja antud hulgaliselt teisigi mahukaid rahvamuusika alaseid väljaandeid, näiteks „Eesti rahvaviiside antoloogia I” (1935, kordustrükk 1999), „Eesti rahvapillid ja rahvatantsud” (1975), „Vana kannel” seeria raamatud 2-5, ja paljud teised.

Pärast Looritsa lahkumist töötas Herbert Tampere kaua aega rahvaluulearhiivi juhatajana (1952-1966), jätkates üldjoontes Looritsa välja töötatud tegutsemispõhimõtteid. Pärast seda tegutses ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi rahvamuusika õppejõu ja professorina.

Herbert Tampere kohta on tehtud, tehakse ja avaldatakse tänaseni mitmeid uurimistöid, s.h Ingrid Rüütli, Mall Hiiemäe, Taive Särje jpt poolt.