Vanasti pidusid polnud. Noored käisid pühapäeva õhtuti või pühade ajal hoopis „kiigel”. See tähendab - küla ühismaal, vainule või metsatuka lähedale või mäele - avara vaatega platsile ehitatud külakiigel kiikumas. Peamiselt kiikusid tüdrukud, poisid andsid kiigele hoogu.

Kiikumise juurde käis kindlasti laulmine, ilma selleta kiigel ei oldudki:

„Kui kiige peal polnud lauluhäält, siis polnud kiikumisel ka mingit mõnu.”

Enamasti laulsid neiud oma elust, igatsustest, kosjadest jne. Eesti on olnud väga kiigelaulurikas ja neid on ka päris palju üles tähendatud. Kiigelaulude kohta võib pikemalt lugeda Herbert Tampere kogumikust „Eesti rahvalaule viisidega II”.

Meie laulus esineva kiigelauluviisi on laulnud Muhu saarelt Rebas(e)kivi külast pärit silmapaistev õpetaja ja lastekirjanik Madis Küla-Nurmik (1890-1969). Et Madis Küla, kellelt käesolev konkreetne viis pärineb, elas juba alates 1913. aastast Haapsalus, õppis ta selle loo ilmselt oma lapsepõlves (ca 1900-1910). Madis Küla lühibiograafia leiab veebilehelt geni.com

Selle laulu kirjutas temalt ajavahemikul 1921-1932 üles Läänemaa rahvaviiside kõige parem tundja ning suurim koguja, üks viljakamaid Eesti heliloojaid, koorijuht ja õpetaja Cyrillus Kreek (1889-1962). Kreek töötas sel ajal Läänemaa Õpetajate Seminaris (LÕS, tänapäevases kontekstis keskkooli tüüpi õppeasutus) lauluõpetajana, lisaks juhtis ka sealset muusikaringi, segakoori, õpetas klaverit ja puhkpille. Mõlemad elasid-töötasid sel ajal Haapsalus ja olid head peretuttavad.

Seda sama konkreetset „Kitsas kiik” kiigelaulu on kasutanud esimese motiivina oma kiigelaulude süidis Veljo Tormis, mida on ka erinevad koosseisud palju salvestatud.

Cyrillus Kreek oli viimane väljapaistev eesti helilooja, kes sai hariduse Peterburi konservatooriumis (ühtlasi neist noorim). Ta oli esimene, kes kasutas eesti rahvaviiside kogumisel muuhulgas fonograafi (s.t säilinud on salvestatud heli), kuigi antud loost teadaolevalt salvestust ei tehtud. Kreegi ja tema kogumisretke kohta saab täpsemalt lugeda Anu Visseli artiklist. Kreek oli esimene Eesti helilooja, kes hakkas rahvaviisi jätma lugudesse alles täiesti muutmata kujul - põhimõte, millest hiljem lähtus ka Veljo Tormis.

Kuigi Kreek oli äärmiselt viljakas ja huvitav helilooja, sattus tema peamiselt vaimulikel rahvaviisidel ning regivärssidel põhinev looming (mida ta suurel määral oli kogunud ise) Nõukogude Liidu ajal põlu alla, mille tõttu seda kirjastati ja esitati ülivähe. Tema muusikat ning selle tõelist väärtust hakati avastama alles aastakümneid pärast tema surma. Näiteks avastas Anu Kõlar 2001. aastal Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus asub Kreegi isikuarhiiv, veel sadu avaldamata Kreegi teoste käsikirju. Anu Kõlar on Kreegi elu ja loomingut põhjalikult käsitlenud oma väitekirjas. Kreegi esimese abikaasa õetütar Anne Metsala, kes oma esimesed muusikalised teadmised sai just Kreegilt, oli Sulev Reisbergi solfedžoõpetaja.

Kreek oli aktiivne nii rahvamuusika kasutaja kui ka kogujana - seda tegi ta järjekindlalt ka Läänemaa Õpetajate Seminaris töötades. Tsitaat Anu Kõlari väitekirjast: „Pea kõigis Kreegi tundides kõlasid rahvalaulud, vahel ka pillilood, mis lõid õpilaste jaoks ilmselt omamoodi rahvamuusikalise püsikeskkonna ja tõenäoliselt mõjutasid oluliselt nende muusikaliste väärtushinnangute ja arusaamade väljakujunemist. Kreek, selgitanud õpilastele korduvalt rahvamuusika tähtsust ja selle jäädvustamise hädavajalikkust, palus järjekindlalt neil ette laulda oma kodukandi rahvalaule. Iseäranis suure huviga oli ta uurinud, kas keegi teab kiriklikke laule rahvaviisidel, mitte tuntud kirikuviisidel. Ja nii tuli õpilastel juba varem tuntud või koolivaheaegadel juurde õpitud laulud tunnis ette laulda, mispeale õpetaja otsustas, kas ta noodistab need või jätab kõrvale. Sellisel printsiibil olevat Kreek kümne aasta jooksul LÕS-is läbi kuulanud umbes 25 000 lauluvarianti. /.../ Õpilaste kaudu komplekteeritud LÕS-i rahvamuusikakogu 1312 viisi süstematiseeris Kreek kihelkondade kaupa.”

Kreegi tippteoseks peetakse Eesti esimest reekviemi. Kreegi kuulsaimate koorilaulude hulka kuuluvad „Mu süda ärka üles” ja „Maga, maga, Matsikene”. Kuula neid kammerkoori „Head Ööd, Vend” esituses:

Põneva neljaosalise saatesarja Cyrillus Kreegi elu ja loomingu kohta on Klassikaraadios 2009. aastal kokku pannud Tiia Järg:

Peale kiigelaulude võis aga heinamaadel kuulda ka helletamist. Vanasti käisid lapsed karja ajamas ehk lihtsamalt karjas. Tegemist oli raske tööga, mis algas juba hommikul vara ja kestis terve päeva iga ilmaga. Nii ajaviiteks kui meelelahutuseks üksi olles, aga ka teiste karjastega üksteist kutsudes lauldi meloodilisi huikeid nagu hella, ella, õe, mis arenesid ajapikku ka pikemateks meloodiateks, mida nimetatakse helletusteks. Enamasti helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis õhu selguse tõttu kaugemale, nii et karjased võisid ka üksteisele vastata.

Karjaselauludest räägib pikemalt rahvaluuleteadlane Anu Vissel saates „Esivanemate vaimuvara” (1990):

Meie laulus oleva helletuse on laulnud 12-aastane Johann või Johannes Kull Karksi kihelkonnast Polli vallast Perakülast (nüüdne Lilli küla Mulgi vallas päris Eesti-Läti piiri ääres). Selle viisi ja sõnad kirjutasid üles arstiteaduse üliõpilased Jaan Sossi ja hiljem tuntud Elva arst Peeter Tatz (hiljem Avarsoo) oma rahvaviiside korjeretkel 1910. aastal. Reisi kirjelduses on öeldud, et saak oli väga kesine, sest regivärsi oskajaid on alles jäänud vaid peamiselt üle 60-aastased eidekesed, kui nooremate seas levivad uuema aja laulud ja kõigil on tung õppida hoopis koorilaulu. Noorim, kellelt sel retkel lugu üles tähendati, oli 12-aastane Johannes Kull, Tatzi kodukandist.

Johannes Kulli täpne isik pole päris selge, kuid juhul, kui andmebaasis geni.com on tegemist sama isikuga, sai ta juba mõned aastad hiljem (1916) Austrias sõjas surma. Jaan Sossi suri traagiliselt juba varem - 1914. aastal avastati tal kaks nädalat pärast ülikooli lõpetamist vähk ja ta suri vaid mõne päeva jooksul.

Kogumisretkel ülestähendatud noot asub Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu arhiivis, allikaviide EÜS VII 2721 (46) ning on avaldati 1935. aastal Herbert Tampere koostatud „Eesti Rahvaviiside Antoloogia” I osas (C. Karjaselaulud, nr 6, kordustrükk 1999).

Helletusi on Eesti heliloojad ja ansamblid oma arranžeeringutes laialdaselt kasutanud. Näiteks on neid loomingus kasutanud helilooja Veljo Tormis.